2. oktoobril toimus RPRi otsingu- ja logistikaõppus
Otsinguõppus on Vabatahtliku Reservpäästerühma jaoks sama oluline ja kindel ettevõtmine igal aastal nagu aamen kirikus. Sel aastal toimus õppus 2. oktoobril ja sellel osales 46 inimest, neist 10 logistikut, 6 koerajuhti, 11 figuranti. Lisaks Vabatahtlikule Reservapäästerühmale olid esindatud ka Politsei- ja Piirivalveamet ja Naiskodukaitsjad.
Sel aastal eelnes otsinguõppusele ka logistikaõppus, mida kirjeldab Triin Edovald järgnevalt:
“2. oktoobri hommikul olid teistest varem kohal lisaks korraldajatele ka logistikud. Logistikud on need päästerühmlased, kes sündmuse korral sõidavad meie bussiga välja Nõmmelt ning pakuvad sündmusel tugiteenust (vormid, jaamad ja pealambid, toitlustus, elektriga varustamine, varjualune, vajadusel pesemisvõimalused jne). Logistilist abi pakume nii meie enda otsingusündmustel kui ka Päästeameti kutsetel, kus käime pikale veninud südmustel pritsumehi toitlustamas.
Kogunesime Nõmme komandos, sest seal asub RPR staap ja sealt toimuks ka päris sündmusele väljasõit. Kõigepealt inspekteerisime meie bussi (kutsung Põhja 77) – mis seal peal on ja mis seal PEAKS peal olema. Priit ja Andres tutvustasid tehnikat sellise põhajlikkusega, et hakkasin juba kahetsema, et ma märkmeid ei teinud. Loodetavasti on õigel sündmusel ikka meeles, millist genekat käivitada, ilma et kogu staap pimedusse jääks. Siis vaatasime üle riiulid garaažis ja laos, et iga logistik teaks, kust mida kaasa haarata kui väljasõit on. Kui kogu varustus oli bussi peale lapitud, siis ei jäänud muud kui sündmuskohta sõita.
Otsingukoolituse toimumise asukoha koordinaadid ja täpsem info saadeti sõnumiga vahetult enne algust Messente kaudu – nagu päris sündmustel.”
Otsinguharjutused toimusid nii ahelikus kui koertega. Ahelikõppuse jaoks jaotati inimesed gruppidesse. Igale ahelikule anti kindel maa-ala, kus otsingut teostada, 2 GPS seadet (aheliku esimesele ja viimasele lülile, et salvestuks digitaalne jälg aheliku liikumisest), raadiosaatja ja otsinguvarustusega seljakott.
Legendi järgi oli metsa kadunud mees, kes oli eelnevalt naisega tülli läinud ja korralikult napsu võtnud. Teada olid meesterahva riietus ja esemed, mis tal kaasas olid. Nii asutigi maa-alasid läbi kammima. Kuna GPS seadmetel on teatav ajanihe, siis tuli ette, et otsing jätkus teise aheliku maa-alas.
Otsitav mees leiti üles. Legendi jätkuks selgus, et mees oli metsas kohtunud kümnekonna telkima tulnud naisterahvaga, kellega koos tehti lõket, söödi äsja korjatud seeni ja pruugiti ka veidi kangemat. Naised olid edasi liikunud, mees oli jäänud laagriplatsile maha ning end järjest kehvemini tundnud kuni lõpuks teadvuse kaotas. Mehele “anti esmaabi” ja transporditi kannatanu metsast välja. Samuti leiti enamus otsitavale kuulunud esemetest. Metsa jäid nuga ja 10 naist. Ahelikus osalenud politseinikele tuli üllatusena kui rasketes tingimustes on vabatahtlikud nõus inimesi otsima.
Esimese harjutuse lõppedes jagati kehakinnituseks maitsvat suppi ja pirukaid.
Järgnes koertega otsing legendi järgi metsa jäänud naiste leidmiseks. Kuna koeri oli palju, sai moodustada gruppe, kus lisaks koerale ja koerajuhile oli 2-3 orienteerujat. Otsingugruppidele jagati GPS seadmed, raadiosaatjad, kaardid, pealambid ja kompassid.
Koeraga otsingut kirjeldab Eve-Ly Saluraid järgnevalt:
“Olin grupis koos koerajuhi Pireti, koer Pudi ja patrullipolitseinikuga. Kuna mõned koerajuhid pidid erinevatel asjaoludel viimasel hetkel otsingukoolitusest loobuma, siis anti meie grupile tavapärasest suurem, kahest ostingualast koosnev maa-ala. Ilmselt mängis siin rolli fakt, et otsingukoer Pudi on mitmekordne Eesti meister. Jõudnud oma maa-alasse hakkas koer tööd tegema. Kohati avastasime endit tühjal maa-alal, milleks oli lähedal asuv karjäär. Kui politsei otsingukoerad liiguvad jälgede järgi, siis Eesti Otsingukoerte Klubi ja RPR koerad otsivad inimesi õhus leviva lõhna järgi. Kahjuks oli ilm valdavalt tuulevaikne, mis tegi koera töö keeruliseks. Leidsime metsast küüni ja koera reaktsioonide järgi võis figurant end küüni lakas peita. Meil politseinikuga avanes võimalus kõrvalt vaadata, kuidas koer töötab.
Seisime vaikselt oktoobrikuu õhtupoolikul soojas, aga pimedas metsas, Piret tasasel häälel toimuvat kommenteerimas – oli tunne, nagu oleksime David Attenborough loodusfilmi sattunud. Sarnaseid põnevaid momente oli veel. Figurant seekord end lakas ei peitnud. Leidsime ta tükk maad kaugemalt otsinguala äärelt ning võtsime endaga kaasa teist figuranti otsima.
Teise figurandi leidmine osutus väga keeruliseks. Mets oli ümberkukkunud lehispuude, võsa ja muu risu tõttu raskesti läbitav, valitses täielik tuulevaikus, GPS seade tõrkus töötamast, ilmselt puude tõttu. Suutsime läbida antud otsingualast pool, mis oligi täpselt nii palju kui on antud tingimustes jõukohane. Raadiosidet kuulates saime teada, et ka teistel otsingugruppidel oli raske otsitavat leida. Meiega olnud figurant sai teistelt firgurantidelt sõnumeid küsimusega, kas nad on metsa unustatud. Mõni helistas ka staapi. Kuna sai juba otsima mindud, ei tahtnud keegi alla anda. Vahetult enne kui saabusid figurandi täpsed koordinaadid sõnumiga, võttis Pudi jälje üles, mis kinnitas, et suund on õige. Leidsime oma teise figurandi üles ja saime logistikagrupilt märulifilmiliku sõidu tagasi staapi.”
Otsinguõppuse kohta küsisime osalejatelt ka tagasisidet, mida esitleti 2 nädalat peale õppust toimunud otsinguvaldkonna koosolekul, kus muu hulgas otsustati Marelle Kurvitsa eestvedamisel luua otsinguvaldkonna fookusgrupp. Fookusgruppi kuuluvad RPR liikmed, kellel on valdkonna vastu sügavam huvi ning kes soovivad valdkonna arengusse panustada. Aasta lõpu seisuga on fookusgrupil juba toimunud kaks kohtumist ning paika on saanud mitu lähemat ja kaugemat eesmärki.
Otsinguõppuse kokkuvõtet saab lugeda siit.
Kes veel soovib fookusgrupiga liituda või kellel on otsinguvaldkonda puudutavaid küsimusi, mõtteid või ettepanekuid, võtke Marellega julgesti ühendust: marelle.linde@gmail.com.
Otsinguõppuse galerii leiad siit.
