Veeohutuskoolitus ja matk läbi osaleja ja koolitaja silmade
13.-14. aprillil toimus Kuusikul Vigala jõel RPR veeohutuskoolitus ja jõematk. Osalejaid oli 24 päris värsketest liikmetest vanade kaladeni.
Hooaja alguseks saime värskendada teadmisi õigest käitumisest vee ääres ja vee peal ning siis seda ka praktikas proovida.
Üsna hallil ja tuulisel laupäeva hommikul kogunesime jõe ääres. Peale varustuse ülevaatamist saime põhjalikumalt tutvuda erinevate päästevestidega ja muu vee peal vajaliku varustusega. Kogenud instruktoritel oli varuks palju huvitavaid lugusid ja koos oli väga kasulik arutada, kuidas keerulistes olukordades ennast ja teisi aidata. Rääkisime, millised võivad olla ohutusvarustuse kasutamata jätmise või valesti kasutamise tagajärjed, millele tuleb vee ääres viibides ja veele minnes tähelepanu pöörata, kuidas ennast hätta sattununa abistajatele võimalikult nähtavaks teha ja kuidas külmas vees kehasoojust säästa. Merel on suureks ohuks väga kiirelt muutuvad ilmaolud, järsud lainetuse muudatused ja oma oskuste ülehindamine. Kuid ka väiksemad jõed-järved võivad olla ettearvamatud ja nõuavad ohutusreeglite tõsiselt võtmist.Saime erinevat varustust ka proovida, samuti kuivülikondadega praktiliselt harjutada voolavas veel ümber läinud paati tagasi pääsemist. Pealtnäha tasane jõgi kandis üllatavalt kiiresti minema nii inimesed, aerud kui paadi. Oli võimalik omal nahal veenduda, et ootamatus olukorras on kasu ainult õigesti selga pandud päästevestist, sest juba vees olles on päris vähe lootust vesti üles leida ja selga saada.
Lõuna ajal sõime vabas õhus imeliselt hästi maitsvat suppi ja siis asusime allavoolu teele. Selleks olid kasutada süstad, kanuud ja raftid ja jõel veedetud mõned tunnid möödusid kiiresti. Saime imetleda varakevadist tagasihoidlikes pruunides toonides Eesti loodust ja ületada ka sellesama looduse tekitatud takistusi. Vette kukkunud puudest moodustunud tammide tõttu tuli nii mõneski kohas paadid kaldale vedada ja takistustest mööda tassida. Lisaks on jõel inimeste ehitatud tammid, millest samuti tuleb kallast mööda ringi minna. Enne Koikse-Purku teed lõpetasime paadisõidu parvesauna juures, kus tegime ühiselt õhtusööki ning pärast sai saunas korralikult higistada ja lavalt jõevette ujuma hüpata.
Triinu Pits, osaleja
—
Päev algas veeohutuse koolitusega, kus keskendusime eelkõige motoriseerimata veesõidukitega veele minemisele. Arutasime, et millist varustust kasutada, mida enne veele minekut silmas pidada (ilmastik, enda oskused, töökorras varustus jms), kuidas käituda võimaliku õnnetuse korral. Osalejatel oli ülesandeks ka erinevad vestid õigesti selga panna, nii et vest täidaks paadisõitja vette kukkudes oma eesmärki ja miks on oluline, et vesti selga pannes oleksid kõik rihmad kinnitatud. Kui ohutus- ja päästevest võiksid olla võimalikult keha ümber, siis paukvesti selga pannes peab jääma u rusikasuurune nn hingamisruum inimese ja vesti rihmade vahele. Arutasime, et millal millist vesti kasutada, mis on ühe või teise vesti plussid ja miinused. N aerupaadiga veele minnes kasutatakse peamiselt ohutusvesti, mis samas oma olemuselt ei ole päästevest, vaid ujumise abivahend. Edasi liikusime selle juurde, et mida teha siis, kui õnnetus on siiski juhtunud. Näiteks merele minnes peaks alati kaasa haarama ka signaalraketi, -tule või -suitsu, et õnnetuse korral saaks endast märku anda.
Edasi liikusime juba vesisemasse keskkonda, kui osa osalejaid vahetasid oma tavariided kuivülikondade vastu, et minna vette harjutusi tegema. Vees aeti parv ümber ja püüti sinna uuesti sisse saada. Kui kaldalt vaadates tundub see kohati suhteliselt lihtne, siis osalejate kogemuse järgi see reaalselt nii lihtne ei olegi, mis tegi nii mõnegi osaleja mõtted mõneks hetkeks päris tõsiseks. Veel harjutati traditsioonilisi enesepääste harjutusi, et kui paat on ümber läinud ja abi tulekuni on vaja ennast võimalikult säästlikus asendis hoida. Üksi olles võtta sisse nn looteasend ehk kätega põlvede ümbert kinni võttes lasta päästevestil ennast vee peal sellises asendis kanda. Kui on juba rohkem inimesi, siis võttes üksteise käte alt või õlgadest kinni ja üksteise vastu olles võtta ringi, kus jalad jäävad ringi sisse. Nendes asendites on soojem, mitmekesi olles nähakse üksteist ja püsitakse koos. Kui tuli ülesanne kaldale ujuda, siis võeti ennast üksteise järgi, pannes jalad ümber eesoleva inimese ning kätega tõmmates liigutakse justkui nagu uss kalda või muu objekti suunas. Kui harjutused olid tehtud, söödi kõht sooja suppi täis ning algas päeva teine osa ehk 7,5 km paadimatk. Paatideks olid sel korral erinevad süstad, kanuu ja kaks parve. Matk kulges mõnusalt rahulikus tempos, päris mitmes kohas ka vette kukkunud puude ületamiseks vahepeal paatidest välja tulles või laisemate sõitjate puhul ka omale läbipääsu läbi saagimise tekitades. Matkal oli väikeseks lisaülesandeks ka jõel vooluga liikuva prügi kogumine, mida matka lõppedes saime kõikide paatide peale kokku u 200 liitrise prügikoti jagu + üks plastmass tool.
Matka lõppedes oli veel sellisele õppepäevale kohane saunatamine ja omavahel päeva muljete jagamine koos kõikide muude põnevate juttudega
Liis Truubon, korraldaja
